Minust lähemalt

Mõned meist teavad juba lapsepõlves, mis neid kõige rohkem köidab…Minu puhul oli selleks alati inimene ise – tema mõtted, tunded, käitumine ja kõik see nähtamatu, mis tema sees toimub. See uudishimu viis mind õppima õigusteaduskonda, kus õppisin süsteeme ja reegleid ning seejärel alustasin personalijuhi rollis, kus  töötan igapäevaselt inimestega, tänaseks juba pea 24 aastat. See töö on õpetanud mulle, et inimene on kõige huvitavam nähtus maailmas. Ühel hetkel tuli otsus, mida süda juba pikka aega oli soovinud. Viisin end tagasi õpilase rolli ja õppisin 5 aastat Holistika Instituudis – holistilist regressiooniteraapiat. See teekond avas uusi uksi nii professionaalselt kui ka isiklikult. Olen tänaseks teinud ca 450 tundi klientidega praktikat terapeut – nõustajana. 

Olles ise loominguline ja vaba hing, oli kuidagi loomulik jätk õppida veel edasi. Mind kõnetas väga Tallinna Ülikooli kunstiteraapiate magistriõppe suund, sest pean siiski väga oluliseks teaduspõhist lähenemist. Nii sündiski otsus  liikuda edasi oma suurema unistuse suunas – kandideerida magistriõppesse ning omandada seejärel Loovterapeudi kutse.  Hetkel õpin Tallinna Ülikooli magistriõppes ja tegelen ühtlasi ka teadustööga. Olen põnevil igast uuest kogemusest, praktikast ja võimalusest kasvada parimaks versiooniks iseendast. 

Usun, et loovus ja terapeutiline töö käivad ideaalis käsikäes. Hetked, mil sõnad ei suuda väljendada seda, mida inimene sisimas kogeb, on mind järjest enam suunanud kunstiteraapia poole – valdkonda, kus loovus ja tervenedamine kohtuvad. 

Terapeuditöö ei ole minu jaoks pelgalt elukutse. See on kutsumus – midagi, mis tundub olevat alati osa minust. Usun, et igal inimesel on oma unikaalne sisemine maailm, mis väärib tähelepanu ja mõistmist. Terapeudina ei ole minu töö anda vastuseid ega lahendusi – vaid luua turvaline ruum, kus inimene saab ise oma tee leida. Kunstiteraapia annab selleks erilise võimaluse: vahel ütleb pintsel, pliiats või värv seda, mida sõnad ei suuda. Olen ise kogenud, kuidas loovus avab lukke, mis on aastaid kinni olnud. Kuidas väike joonistus või kujund võib kanda endas tervet lugu, mida inimene ei ole kunagi valjusti rääkinud. See on igakord nagu väike ime – ja just see kõnetab mind selle teraapia puhul kõige enam. 

Olen väga tänulik nende võimaluste eest, millal olen saanud olla tunnistajaks, sellele, kuidas keegi hakkab ennast paremini mõistma, kuidas valu muutub jõuks ja segadus selguseks – see on midagi, mida on raske sõnadega kirjeldada. 

Terapeudi töö nõuab kohalolekut, empaatiat ja julgust istuda inimesega ka kõige raskematel hetkedel. Kuid just seal sügaval ja ausas kohtumises sünnibki see, mida ma armastan kõige rohkem – päris kontakt inimesega. Töö inimestega on mulle õpetanud palju erilist ja olulist, kuid üks kõnekamaid taipamisi on see, et muutus ei sünni kunagi üleöö. See on aeglane ja õrn, sageli keeruline protsess, mis nõuab nii terapeudilt kui kliendilt usaldust ja kannatlikkust. 

Usun, et inimene ei vaja kedagi, kes teda „parandab“ – ta vajab kedagi, kes teda näeb. Päriselt teda näeb. Carl Gustav Jung on tabavalt öelnud: „Kes väljapoole vaatab, uinub. Kes sissepoole vaatab, ärkab“. See mõte kannab endas minu jaoks olulist baasväärtust.

Vabal ajal võib leida mind mere ääres jalutamas, päikeseloojanguid nautimas, oma armsa perega aega veetmas ja reisides maailma uudistamas. 

Armastusega

Margot