On üks mõte, mille peale tasub aeg-ajalt päriselt peatuda: Iga inimene on mingil määral nende inimeste peegeldus, kes teda ümbritsevad. Mitte sellepärast, et teised määraksid ära, kes me oleme. Vaid sellepärast, et suhted kujundavad meid rohkem, kui me sageli teadvustame. Me õpime armastama selle kaudu, kuidas meid armastatakse. Õpime ennast väärtustama selle kaudu, kuidas meie väärtust koheldakse. Õpime piire seadma või neid alla suruma selle järgi, mida meie suhted meilt ootavad. Ja mõnikord õpime isegi iseenda väärtust kahtluse alla seadma lihtsalt seetõttu, et oleme liiga kaua viibinud keskkonnas, kus meid pidevalt kahtluse alla seatakse.
Oled Sa kunagi mõelnud, kas võib olla nii, et me muutume selleks, mida meie suhted meis esile toovad? Mõtle inimesele, kelle kõrval tunned end vabalt. Sa naerad rohkem. Räägid avatumalt. Julged olla haavatav. Julged unistada. Julged eksida.
Ja siis mõtle inimesele, kelle kõrval pead pidevalt jälgima oma sõnu, käitumist ja reaktsioone. Võib-olla muutud vaiksemaks. Võib-olla hakkad liiga palju mõtlema. Võib-olla vabandad asjade eest, mille pärast pole tegelikult vaja vabandada. Võib-olla hakkad ennast pidevalt tõestama.
Mõlemad versioonid oled Sina. Aga kumbki neist ei teki juhuslikult. Inimesed meie ümber kutsuvad meis esile erinevaid külgi. Mõni inimene paneb meid särama. Mõni paneb meid end kaitsma ennast. Mõni toob esile meie julguse. Mõni meie hirmud. Ja mõni inimene paneb meid lõpuks unustama, kes me üldse olime enne teda.
Kõige ohtlikumad suhted ei ole alati need, kus on suured tülid. Mõnikord arvame, et halb suhe peab olema nähtavalt halb. Peab olema karjumist. Peab olema suuri konflikte. Peab olema midagi, mida ka teised kõrvalt näevad. Aga alati ei ole nii. Mõnikord muutub inimene väiksemaks vaikselt. Ta hakkab vähem rääkima. Ta loobub mõnest unistusest, sest „pole mõtet“. Ta ei julge enam rõõmustada liiga palju. Ta hakkab oma saavutusi pisendama, et mitte kedagi häirida. Ta hakkab mõtlema, kas ta on liiga tundlik, liiga emotsionaalne, liiga nõudlik. Ja ühel hetkel ei küsi ta enam: „Kas see suhe on mulle hea?“ Ta küsib: „Mis mul endal viga on?“ See on hetk, kus peegel on muutunud. Me valime mõnikord tuttava, mitte hea.
Mulle terapeudina tundubki, et üks keerulisemaid tõdesid on see, et inimene ei vali alati seda, mis on talle hea. Ta valib sageli selle, mis on talle tuttav. Kui oleme harjunud armastust välja teenima, võib tingimusteta armastus tunduda isegi võõras. Kui oleme harjunud kriitikaga, võib siiras tunnustus tekitada ebamugavust. Kui oleme harjunud emotsionaalse ebastabiilsusega, võib rahulik suhe tunduda alguses isegi igav.
Me ei otsi alati seda, mis meid terveks teeb. Mõnikord otsime alateadlikult seda, mida meie sisemine maailm juba tunneb varasemast minevikust. Seepärast ei ole küsimus ainult: „Milliseid inimesi ma enda ellu valin?“ Vaid ka: „Miks ma just selliseid inimesi enda ellu valin?“
Suhted näitavad meile meie piire. Iga suhe õpetab meile midagi ka meie enda kohta. Kui keegi kohtleb meid halvasti ja me jääme, räägib see midagi meie piiridest. Kui keegi ei austa meid ja me püüame ikka tema heakskiitu võita, räägib see midagi meie eneseväärtusest. Kui kardame öelda „ei“, räägib see midagi meie vajadusest olla aktsepteeritud.
Teist inimest me muuta ei saa. Aga me saame muuta seda, mida me lubame. Õiged inimesed ei nõua, et Sa muutuksid väiksemaks. On inimesi, kelle kõrval Sa hakkad iseendast rohkem lugu pidama. Nad ei tunne vajadust Sinu valgust kustutada, et enda oma eredam tunduks. Nad ei konkureeri Sinu õnnega. Nad ei muutu külmaks, kui Sul läheb hästi. Nad ei vaja Sinu nõrkust selleks, et ise tugevana tunda. Jah, nad võivad Sulle öelda ebamugavaid asju, aga nad ei alanda Sind. Nad võivad Sinuga mitte nõustuda, aga nad ei vähenda Sinu väärtust. Nad austavad Sinu piire. Ja mis kõige olulisem –nende kõrval ei pea Sa ennast pidevalt tõestama.
Kui tahad mõista, milline mõju on Sinu lähedastel inimestel Sulle, küsi endalt: „Milline inimene olen mina nende kõrval?“
Mitte: „Kas ta on hea inimene?“
Mitte: „Kas ta armastab mind?“
Mitte:„Kui kaua me oleme teineteist tundnud?“
Vaid: „Kes minust saab, kui ma olen temaga?“
Kas ma olen rohkem mina ise? Või vähem?
Kas ma tunnen rahu? Või olen pidevalt valvel?
Kas ma julgen kasvada? Või kardan, et minu areng muudab meie suhet?
Kas ma tunnen ennast väärtuslikuna? Või pean selle väärtuse pidevalt välja teenima?
Need vastused võivad olla vahel valusad. Kuid need aitavad Sul mõista ja näha selgemalt.
Mõnest inimesest eemaldumine ei ole läbikukkumine. Meile on õpetatud, et head inimesed jäävad. Et suhetest tuleb iga hinna eest kinni hoida. Et lahkumine tähendab allaandmist. Aga mõnikord on lahkumine hoopis enda juurde tagasi tulemine. Kõik inimesed ei pea meie elus olema igavesti. Mõni inimene oli oluline ühes eluetapis, aga mitte järgmises. Mõni suhe õpetas meile piire. Mõni õpetas eneseväärtust. Mõni õpetas, millist armastust me enam kunagi vastu võtta ei taha. Ja mõni näitas meile, kui ilus võib olla suhe, kus ei pea ennast kaotama selleks, et kedagi enda kõrval hoida.
Oluline on, et peegel ei näita ainult teisi. See näitab ka Sind. Kõige sügavam küsimus ei ole lõpuks: „Kas minu ümber on õiged inimesed?“ Vaid: „Kas mina olen see inimene, kelle kõrval teised saavad olla nemad ise?“ Kas Sinu kõrval saab inimene eksida? Kas ta saab rääkida ilma hirmuta, et teda hukka mõistetakse? Kas sa oskad rõõmustada teise inimese edu üle? Kas Sa oskad vabandada? Kas Sa austad teise inimese piire?
Kas Sinu armastus annab vabadust või tekitab sõltuvust? Sest ka Sina oled kellegi peegel. Keegi võib õppida Sinu kõrval, mida tähendab turvatunne. Keegi võib õppida Sinu kõrval, mida tähendab hoolimine. Keegi võib Sinu kõrval esimest korda kogeda, et teda päriselt kuulatakse. Ja keegi teine võib Sinu kõrval õppida, mida ta enam oma ellu ei taha. Me kõik jätame teistesse inimestesse jälje.
Seepärast vali oma inimesed teadlikult! Vali inimesed, kelle kõrval Su hinges on rahu. Vali inimesed, kes rõõmustavad Sinu kasvu üle. Vali inimesed, kes ei vaja Sinu väiksemaks muutumist selleks, et ise ennast hästi tunda. Vali inimesed, kellega saad olla aus. Vali inimesed, kellega saad naerda. Vali inimesed, kellega saad vaikida. Vali inimesed, kelle kõrval saad olla tugev, aga ka nõrk. Vali inimesed, kes armastavad Sind tingimusteta.
Ja eelkõige –vali inimesed, kelle kõrval Sa ei pea iseennast kaotama. Sest elu ei ole ainult küsimus sellest, kellega me koos oleme. See on ka küsimus sellest, kelleks me nende kõrval muutume.
Vaata täna korraks enda ümber. Vaata oma partnerit. Vaata oma sõpru. Vaata oma perekonda. Vaata inimesi, kelle arvamus Sulle korda läheb. Ja küsi endalt: „Kas need inimesed peegeldavad seda elu ja seda inimest, kelleks ma tahan saada?“
Kui vastus on jah – hoia neid lähedal.
Kui vastus on ei – ära karda muutust.
Sest mõnikord algab uus elu mitte uue inimese leidmisest, vaid sellest, kui julged lõpetada olemise seal, kus sa enam iseendana olla ei saa. On aegu ja olukordi, mil elu ei nõua meilt mitte juurde, vaid äraandmist. Mitte uut algust, vaid vana vabastamist. Eemaldumine ei ole kunagi põgenemine – see on hinge hingetõmme. See on vaikne tagsistulek iseenda keskmesse, kuhu ei ulatu teiste ootused, mürad ega hirmud.
Inimene, kes ei julge ega oska eemalduda, väsitab oma hinge teiste lugudes, kuni unustab lõpuks üldse enda oma. Inimene, kes oskab lahti lasta – ta ei kaota, ta puhastub. Ta loob ruumi rahule. Üks minu lemmikuid Osho, on öelnud: “Kes ei oska eemalduda, ei osaka ka kohal olla”. Nii nagu loodus ei hoia kinni sügisest, et kevad saaks tulla, ei peaks ka meie hing hoidma kinni kõigest, mis kunagi oli. Oskus eemalduda ongi võib-olla armastuse kõrgeim vorm, mille sõnum on: ” Ma tänan Sind kõige eest, mis oli. Nüüd ma valin rahu”.
Õiged inimesed ei võta Sinult Su identiteeti. Nad aitavad Sul seda veel selgemalt näha. Ja võib-olla ongi kõige ilusam suhe see, kus mõlemad inimesed saavad öelda: „Minu kõrval ei pea Sa olema keegi teine. Ole lihtsalt Sina. Mina tahan näha just Sind.“ Seda saab öelda neile, kes on ka siiralt ja päriselt selle sõnumi vääriliselt käitunud.
Olen oma hinges tänulik, et saan seda öelda oma kallile abikaasale, parimale sõbrale ja meie armsate poegade isale Karmole.
Ja lõpetuseks üks väike, kuid võib-olla kõige olulisem mõte…meie romantiline partner peegeldabseda, kuidas me ennast väärtustame.